Laupäeval käisime külas semude sõpradel, kus oli niisama rahulik istumine. Ise istusin seal ehk 10 minutit ja mõtlesin, et käin hoopis bäkkeris külas oma pärispäris semuskitel. Nägin neid, keda polnud näinud juunist saadik ehk värskeid eestisttulijaid, ning ka teisi, keda hiljuti kohatud siinmail. Veider oli mõelda, kuidas samad inimesed, kes eestis on aastaid juba koos istunud ning suhelnud, istusid nüüd teiselpool maakera samamoodi laua taga... Ma ei teagi, kas maru nostalgiline või mis see olla oli, aga hiiglaslik tulv headust käis minust läbi küll ning täielik rahulolu! Küllap see oli midagi kodust minu jaoks ka pisut.
Palju vana on siiski nii väärtuslik, ainult et see ununeb vahest.
Reede päeval käisin tööl, kus kaksasin endal tüki pöialt maha lihalõikuriga. See oli päris kole lugu, sest nagu ikka mul kisub pildi eest ära kui verd näen endal. Istusin mõnikümmend minutit tagaruumis pöial püsti ning ootasin, et veri näkku tagasi tuleks. See oli naljakas. Pärast tegin oma päeva korralikult ikka lõpuni. Aga röööööve on see pöial nüüd.
Reede õhtul jõudsime veel kinos käia ja vesikat tegemas, mis oli niii mönna. Nii ammu polnud teinud, viimasest õhtust eestis saadik.
Eelmisel reedel olime ilusad ja käisime eriti uhkes restoranid söömas.
Ise olin selline. Mitte küll nii unine, aga midagi seesugust..
Ja kas midagi veel on toimunud?
Tööl käisin eelmine nädal 6 päeva, ainult laupäev oli vaba. Ja päris äge oli! Eile, pühapäeval, oli kuidagi nii lõbus tööl. Üldse see pühapäev oli üks hea-tunde-päev. Nii muretu oli olla. Võimalik, et taas see laupäevaõhtu sättis midagi minu jaoks paika.
Eile enne und tuli maru eredalt silme ette talvised tööhommikud, mil sai hommikusöögiks putru ja nii head kohvi ning tõusva päikesega vaikselt tööle sõidetud. Mul on vist pisut igatsus peal. Tähendab, tagasi vaadates nüüd sellele, ei olnud need hommikud üldse pahad.. või noh, ega ma siis ka seda ei arvanud.
Siin tunnen puudust enim päris oma sõpradest ja perest, trennis- ja kooliskäimisest ning töötamisest peaga. Tervislikumat toitu igatsen ka, aga üldiselt pole siin midagi, millest nii väga puudu oleks, söögi osas. Egas ma õnnetu ole, lihtsalt selline kaugemalt asjade nägemine tõstab esile olulise. Ja see on hea - teab, mida tahta!
Kuulge aga olgu, munen siin veel mõned hetked ning lähen taas töömaile!
Järgmiseks korraks proovin olla rohkem elu endale sebinud ;)
0 comments:
Post a Comment